Selles blogipostituses räägin, kuidas ma tudengina korteri ostan…

SAAME TUTTAVAKS!

Mina olen Maarja Abel, sündisin ja kasvasin Kohtla-Järvel, gümnaasiumiski käisin seal. Ütlen juba etteruttavalt, et olen TTÜ arhitektuuri 5. aasta tudeng, mis tähendab, et 2019. aasta suvel lõpetan kooli (kui kõik plaani kohaselt läheb).

Olen väiksest peale erinevate hobidega tegelenud. Mäletan, et juba esimeses klassis läksin käsitööringi. Meisterdasin suure Pipi Pikksuka nuku ja tikkisin rahvusmustriga pastlaid. 3. klassis astusin laste kunstikooli, mille viis aastat hiljem lõpetasin. Kes teeb see jõuab – paralleelselt kunstikooliga astusin ka muusikakooli, mis minu õnneks samas majas asus.

Tänaseks on elu mind toonud turundusvaldkonda, kuid arhitektuur ja hooned on sügaval mu südames. Seepärast tutvustan ma edaspidi, mismoodi ma tudengina ja YIT praktikandina oma esimest korterit ostan.

KUIDAS MA SIIANI ELANUD OLEN ehk ÜÜRITURUST TALLINNAS

Teisest linnast pärit neiuna olen Tallinnas õpitud aastate jooksul elanud kahes üürikorteris. Selles olin kindel, et ühikas ma vastu ei pea, sest vajan oma tuba. Niisiis asusin elama pisikesse stuudiokorterisse, kus oli ruumi vaid 16 m². Selle sisse mahtus vannituba, WC, köök, magamiseks mõeldud ase ja nii-öelda eluruum. Kitsas, aga polnud viga. Kui noormehega kokku kolisime, leidsime omale mõnevõrra suurema, 2-toalise Mustamäe korteri. Sõbrad ütlesid, et see korter on vingeim „paneelikas,“ mida nad näinud on.

Olles eelneva suve (ca 4 kuud) sobivat pesa otsinud, sattusime juhuslikult Facebooki „Üürikorterid ilma maaklerita“ grupis ühe kuulutuse peale – möbleerimata Mustamäe 2-toaline korter, hind 400€. See meile sobis, kommentaarid postituse all küll laitsid seda, et sisustamata ja niisuguse hinna eest. Meile oli see ideaalne, sest otsisime tühja pesa, et see omale meeldivaga ära täita. Vahemärkusena olgu öeldud, et selle 4 kuu sisse jäi väga paljude korterite külastamine, julgen väita, et nägime ligikaudu 50 inimese kodu.

MIS JUHTUS SIIS, KUI ÜHEL PÄEVAL TEATAS KORTERIOMANIK, ET PANEB KORTERI MÜÜKI…

Aasta alguses ei kujutanud me ette, et sellel aastal hakkame päris oma kodu ostma. Suve hakul andis korteri omanik teada, et tahab Mustamäe korteri müüki panna. Esimese hooga käis peast läbi ainult üks mõte – kas jälle peab kolima hakkama?! Olime ju selle üürikaga rahul olnud ja isu uut otsima hakata ei olnud. Seejärel istusime maha, et järgmist käiku läbi mõelda. Viisin taas end Tallinna üürituruga kurssi ja avastasin, et hinnad on kasvanud. Meie praeguse korteri eest tuleks välja käia vähemalt 450€, aga kehvemat ju ka nagu ei taha. Lõime kokku summa, mis me igal aastal üüri eest maksame ja see number oli päris suur – 4 800€ üür + kommunaalid. Arvestades asjaolu, et meie tänane üürikoht on praegu pangalaenu all, siis tähendab see, et maksame kellegi teise laenu.

LÕIME OMA KULUD JA TULUD KOKKU

Kuna elukaaslasele meeldivad tabelid ja statistika, siis finantspoolega tegeles tema, mina otsisin uusarendustes vabu kortereid. Olles ehitustaustaga, puutun uute kodudega iga päev kokku. Mulle tegelikult meeldib kv.ee leheküljel tuhnida ja vaadata, mida pakutakse, mida ostetakse. Tegin elukaaslasele ülevate ja põhjendasin talle, miks ma nüüd korteri ostmise peale mõelnud olen. Lihtne tõde on, et olgu see üürikorter või päris enda oma, elamise eest tuleb ju ikka maksta.

Õhku jääb ka küsimus – kas me ka järelturgu kaalume? Oleme juba ammu ühel nõul, et kui osta, siis uus. Selleks on meil mõned lihtsad põhjused:

1. Soovisime kolida uude majja, sest seal on kõik valmis ja ümber ei tule midagi ehitama hakata (selleks olid meil omad põhjused, miks me renoveerimisprojekti ei kaalunud);
2. Õigel ajahetkel ostes saame korteri siselahenduse osas kaasa rääkida;
3. Vanadel majadel esineb mitmeid kitsaskohti, millega me lihtsalt tegeleda ei soovi (heli läbikostvusprobleemid, vanad kaablid ja torustikud, küte, võimalik niiskus ja hallitus jne).

Need põhjused on olulised vaid meile. Nn „vanade“ majade elanikud ennast halvasti tunda kindlasti ei tohiks, sest vanades majades on see hinge-laadne asi, mida uutes veel ei ole.

VAATLUSED ELAMUPIIRKONDADES

Tegelikult juhtus kõik väga kiiresti. Selleks ajaks olid ilmad juba soojad, mistõttu sõitsime igal õhtul jalgratastega. Käisime erinevates linnaosades ja vaatasime erinevatele arendustele oma silmaga otsa.

Soovisime mõlemad kõrgemal korrusel ja linnasüdamele võimalikult lähedal elada. Kaalusime mitme erineva arendaja kortermaju Mustamäel, Kesklinnas ja Põhja-Tallinnas. Olen alati Põhja-Tallinna poole piilunud ja nii ka sellel korral. Täpsemalt meeldib mulle see teistmoodi linnaruum: endisest tööstuspiirkonnast ja hüljatud paigast on saanud kultuuri- ja loomeinimeste kohtumispaik. Kaevusin kõikidesse selle linnaosa uusarendustesse, huvi pärast vaatasin ka järelturul pakutavat. Uurinud ja puurinud, leidsime omale sobiva korteri.

Hetkest, mil korteriomanik meie üürika müükipanekust teada andis, oli möödunud kaks nädalat. Meie väljavalitud arenduse korterid läksid nagu soojad saiad ja minagi muutusin närvilisemaks, et äkki jääme oma väljavalitust ilma. Tegime broneeringu ära, järgmine samm oli sissemakse.

Järgmisel korral kirjutan sellest, kuidas me sissemakse tegime ja mis edasi sai.