Koroonakriis pani inimesi oma kodu häbenema

Tegelikult mõtlevad ju kõik meist sellele, mida meie kodu meie kohta ütleb. Või täpsemalt: kas meie kodu ütleb meie kohta midagi, mida eelistaksime enda teada jätta?

Koduhäbi tõttu ei kutsuta sõpru külla

Meie põhjanaabrite juures läbiviidud hiljutise uuringu* kohaselt tunneb koguni iga viies soomlane oma kodu pärast pidevalt või sageli häbi. 49 protsenti vastanutest tõdes, et tunneb mõnikord, et häbeneb oma kodu. Koduhäbi on kirjeldatud kui tunnet, mis kammitseb meid sõpru külla kutsumast, kui kraanikausis on pesemata nõud või diivanil pesuhunnik. See on üks ärevuse vorme, mis muudab elu lõputuks puhastamise ja koristamise jadaks. Selle tunde tõttu jäävad sõbrad külla kutsumata ja ootamatutele külalistele ust ei avatagi.

Koduhäbi teemat on lähemalt käsitlenud ka meie põhjanaabrist kultuuriloolane ning ruumikorraldaja Ilana Aalto, kes on kirjeldanud koduhäbi kui hirmu, et teised inimesed ei aktsepteeri ega armasta meid, kui me ei säilita pidevat korralikkuse fassaadi.

Ilana Aalto arvab, et koduhäbi on seotud külas käimise kultuuri muutumisega, sest komme teisi inimesi külastada on nüüdseks juba oma 40 aastat üha kahanenud. Hoolimata sellest, et sotsiaalmeedia kaudu näeme fotosid üksteise elukohtadest rohkem kui kunagi varem, on inimesed ja nende kodud muutunud väga privaatseks.

Loomulikult toetab häbitunde tekkimist fakt, et sotsiaalmeedias näevad kodud alati perfektsed välja. „Külas käimine ja teiste külla kutsumine ei eelda tegelikult seda, et kõik peab olema laitmatult korras. Õigupoolest nõuab külaskäik lihtsalt aega. On võimalik, et inimesi ei takista üksteist külastamast mitte niivõrd häbitunne, kuivõrd lihtsalt see, et igapäevaelus on meil üha vähem aega,“ arvab Aalto.

Kui kodu on korras, siis järelikult oled parem inimene?

Kolimine kodukontoritesse sunnib meid ühitama oma töö- ja koduelu täiesti uuel viisil, mis on mõnele inimesele ebameeldiv. Nii algavad veel tänagi paljud kaugkoosolekud sama tüüpi kommentaaridega. „Oi, appi, mida sa minu taga näed? Las ma kontrollin, kas kapiuksed on kinni. Oota, ma vaatan, kas laud on ikka puhas ...“Ja nii edasi.

Aalto leiab, et koduhäbi on pigem naiste kui meeste probleem. Seda näitab ka asjaolu, et enamik Aalto ruumikorralduse veebikursustel osalejatest on naised. „Inimesed, kes tunnevad suurt häbi oma kodu väljanägemise ees, on tõenäoliselt tulemustele orienteeritud ja neid iseloomustab soov olla teistele meele järgi. Meie ühiskond saadab jõulisi sõnumeid, et kui su kodu on korras, oled sa parem inimene. Mõnes mõttes sarnaneb see aruteluga kehakaalu kontrollimise ja saledana püsimise üle,” selgitas Aalto. „Nende sõnumite eiramiseks peab olema tugev.“

Häbitunde juured on sügaval meie ajaloos

Põhjused, miks koduhäbi vaevab eelkõige naisi, võivad ulatuda kaugele ajalukku. Minevikus tõlgendati kodu kui hea lastekasvatuse alust – seda omakorda on traditsiooniliselt peetud peamiselt naiste pärusmaaks.

Lisaks Aaltole nõustuvad mitmed teisedki eksperdid, et koduga seotud ootused pole õhust võetud. Teadmine, et puhtuseideaalid on algupäraselt vähemalt osaliselt olnud seotud võitlusega tuberkuloosi vastu võivadki suhtumist majapidamistöödesse muuta. Kui see tekitab motivatsiooni asemel aga hoopis suurt stressi ja häbitunnet, mille tõttu jäetakse midagi endale vajalikku ning olulist tegemata või hakatakse oma elu piirama, on see kahetsusväärne. Julgustame siinkohal kõiki inimesi mõtisklema koduga seotud ideaalide ja häbi üle – võibolla ei olegi alati muretsemiseks põhjust?

* Talouselämä (8. september 2020)